-
Difficulty:
-
-
Terrain:
-
Size: 
(small)
Related Web Page
Please note Use of geocaching.com services is subject to the terms and conditions
in our disclaimer.
[ENG] The cache is near the statue of Eve (Hämarik). The place is often crowded, please do not expose the hiding place of the cache! [EST] Aare on peidetud Hämariku kuju lähedusse. Koht on sageli rahvarohke, palun ärge reetke aarde peidukohta kõrvalistele isikutele!
[ENG] On 15th december 2004 the statue of Eve (est. Hämarik) by Mare Mikof was placed near new Viru Keskus in the center of Tallinn. The cache is near the statue. This place is crowded in the evenings, probably the best time for geocaching is early in the morning or after midnight. Be very careful, do not expose the hiding place of the cache! Cache includes logbook, a pen, introductory text about geocaching in estonian and some other items. According to a legend, in ancient times Eve had a task of putting out the light of the sun every evening and Dawn had to light up the fire every morning. In northern countries summer is the time of white nights. At this time the two met and gave the sun to eachother, and fell in love with eachother. The Creator, whom they both served, noticed that and suggested to arrange their marriage. That way they could still do their job and be happy at the same time. But lovers refused, claiming that their love would always be fresh and new, if they could forever remain just bride and bridegroom. The Creator respected their wish and blessed them. [EST] Hämariku kuju pidulik avamine uue Viru Keskuse terrassil toimus 15. detsembril 2004. Mare Mikofi 5 meetri kõrgune pronksist Hämarik on Eesti kõrgeim valatud skulptuur. Aare on peidetud kuju lähedusse. Õhtuti on Viru keskuse terrass rahvarohke, parim aeg geopeituseks on tõenäoliselt vara hommikul või pärast südaööd. Ettevaatust, ärge paljastage peidukohta kõrvalistele isikutele! Aardes on logiraamat, pastakas, geopeituse tutvustus eesti keeles ja muud kraami. See lugu kannab pealkirja „Koit ja Hämarik“, autor on kirjanik Friedrich Robert Faehlmann: Muistsel aal juhtus Vanaisa kojas selline lugu, et tal oli kaks ustavat teenrit, kellele igavene noorus oli antud. Need olid Koit ja Hämarik. Kui valguseandja, päike, oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud, ütles Vanaisa Hämarikule: „Sinu hoolde, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks.“ Ja kui teisel hommikul päike pidi jälle oma uut käiku alustama, ütles Vanaisa Koidule: „Sinu ametiks, pojake, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu ette valmistada.“ Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valguseandja taevavõlvilt, ja kui ta talvel taevaserva lähedal liigub, kustub ta õhtul varemini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku ja kui ta kevadel lilled ja laulu äratab ja suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb, siis on talle ainult lühike rahuaeg antud ja Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes ta sedamaid jälle uuele elule süütab. See ilus aeg oli nüüd saabunud, kus lilled õitsevad ja linnud ja inimesed täitsid ruumi lauludega - siis vaatasid Koit ja Hämarik teineteisele liiga sügavasti sõstrakarva silmadesse, ja kui kustuv päike läks Hämariku käest Koidu kätte, pigistati vastastikku kätt ja mõlemate huuled puutusid kokku. Aga üks silm, mis kunagi ei sulgu, oli märganud, mis vaikse kesköö ajal salajas sündis, ja teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese ette ja ütles: „Ma olen teie ametikohustuste täitmisega rahul ja soovin, et te õnnelikuks saaksite. Seepärast võtke teineteist ja pidage oma ametit siitpeale mehena ja naisena.“ Ja mõlemad vastasid ühest suust: „Vanaisa, ära riku meie rõõmu! Lase meid igavesti mõrsjaks ja peiuks jääda, sest mõrsjapõlves oleme oma õnne leidnud, kus armastus alati noor ja uus on.“ Ja Vanaisa täitis nende palve ja õnnistas nende otsust. Ainult üks kord aastas nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku ja kui Hämarik paneb kustuva päikese armastatu kätte, järgneb sellele käepigistus ja suudlus, ja Hämariku põsk punetab ja kumab roospunasena taevalt, kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas paistus taeval kuulutab uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise piduks aasad kõige kaunimate lilledega ja ööbikud hüüavad Koidu rinnal liiga kaua viibivale Hämarikule naljatades: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!“
Additional Hints
(Decrypt)
[ENG] Haqre gur fgnvef
[EST] Gercv nyy