Lepajõe järv, Lepajõe auk või Lepaauk ( kohalik rahvas nimetab mitmel viisil) on rannajärv, mis eraldus merest lõplikult vaid mõnisada aastat tagasi. Praegu lahutab teda merest umbes 300 –meetrine maariba- kunagised rannavallid. Lisaks maakerkele on järve eraldumist merest kiirendanud ühesuunalised tuuled, mis kuhjavad liiva mere ja järve vahelisele alale.
Järve pindala on 25,7 ha ja see jaguneb kolmeks osaks: keskne Suur auk-sügavus 1,2 m, idapool Väike auk-4m ja peaaegu kinnikasvanud Mutriviik-1m (nime päritolu pole teada). Järve voolab üks suurem oja-Leppoja ning paar väiksemat kraavikest. Väljavooluks ehk ühenduseks merega on Lepaoja jätk.
Ajaloost: Lepaauk kuulus omal ajal Nõva mõisale. 20. sajandi alguses renditi järv kolmele kohalikule perele, mis asusid järvest kagus. Rent tehti tasa mõisa heaks töötades. Kalastik oli tollal rikkalik, kevadel tehti 2-3 korda suuremat noodapüüki, suvel püüti oma tarbeks. Noota tõmmati vahetult peale jääminekut, kui kala tuli järve kudema ja võikesed jäätükid olid veel vees. Püüti nii palju kui jõuti turustada, kala jätkus kogu Nõva vallale. Hobustega veeti kala ka kaugemale, Paldiskisse ja Tallinnasse. Laialivedamata kala hoiti järves sumpades. Kord saadi ühe loomusega 4 tonni kala, sealhulgas 1,5-2 m pikkuseid hauge ja 3-kiloseid ahvenaid. Peale haugi ja ahvena saadi järvest veel linaskit, latikat, särge, kokre, mõnikord isegi angerjat ja üksikuid räimi, kes ilmselt tormiga merest järve olid sattunud.
Lepaaugust kalasaak sõltus suuresti merre suubuvast Lepaojast. See hoiti alati puhas ja kui torm vahel jõesuu liivaga kinni mattis, tehti see kiiresti lahti. Jõgi oli tollal palju laiem ja sügavam. Rahvapärimused väidavad, et Lepajõe Väikesesse auku tulid mööda jõge tormivarju Rootsist soola vedanud laevad( paadid). Siin laaditi need ka tühjaks. Laevad olnud kohalike meest endi tehtud. 1982.aastal leidsid Meremuuseumi töötajad Väikesest august vanu kalatõkkevaiu ja mastikiilusid, jälgi kunagistest soolalaevadest ei õnnestunud tuvastada. 1930. aastatel, kui Lepaaugu ja mere vaheline ühendus kinni kasvas, hakkas kalasaak oluliselt vähenema ning püüda võisid kõik kes tahtsid.
1970.aastatel hakati Lepaaugus kasvatama karpkalasid. Kalamaime lasti järve 1977. ja 1981.aastal. Kalade liikumist mere ja järve vahel reguleeriti truupregulaatori abil. Kuid looduse vastu ei saadud: järves elavad haugis hävitasid karpkalade järelkasvu. Praegu saab järvest püüda särge, ahvenat, haugi, järvelatikat , linaskit ja kokre.
Nullist leiad logiraamatuni jõudmiseks vajalikud numbrid.