Söe arboreetumi rajas 1970ndate keskel toonane Metsainstituudi pealik Ülo Erik oma kaasamõtlejatega. Idee oli lihtne: uurida, millised puuliigid oleks perspektiivsed Eesti metsadesse istutada. Jõgevamaa on ju Eesti külmapoolus, kui mingi liik siin vastu peab, siis ehk jääb ka mujal ellu. Nii võetigi ette kunagiste Söe ja Kaarlimetsa talu heinamaad ja istutati siia kõiksugu eksoote – viit liiki lehiseid, kuuski, nulge, tsuugasid, mände. Mõned neist on kenasti vastu pidanud, mõned mitte – loe lingilt täpsemalt.
Aga nagu ikka on igal asjal mitu otsa. Toona oli siintoimuv progressiivne, edasiviiv tegevus. Tänapäeval vaadatakse liikide loodusesselaskmisse sootuks teisiti – sosnovski karuputke, rakvere raipe, kähriku, unimudila näited on hoiatavalt ees. Mis arboreetumist kõige selle taustal saab – näis.
Aare asub arboreetumi tagumises osas. Soovitan teha vastupäevaringi – mulle tundub, et niipidi on huvitavam kõiksugu eksoote märgata. Aare ise on nagu arboreetumgi: vana kool eksootilises ulmevõsas.