Arvan, et paljud teavad aarde pealkirja, kui rahvasuus levinud väljendit või ansamblit või mida iganes teile see ütleb. Minule isiklikult nüüdsest tähistab see tohutut eneseületamist ja ka muidugi tänasest aaret.
Mõtlesin, mida ma teile siia kirjutan, mis oleks ka natuke hariv. Saagu siis mustvalgelt siia kirja selle aarde sünnilugu ja äkki keegi õpib minu vigadest.
Harku rada on läbitud küll jalutades, rattaga, suuskadega või ka joostes. Aarde sünniidee hommikul tulin siia jooksma. Eesmärk oli proovida esimest korda elus läbida maratoni jagu kilomeetreid (42,195 km), et teada saada, kas ma selleks suuteline olen, sest keegi segane(vaatan peeglisse) oli mind registreerinud kahe nädala pärast toimuvale Tallinna Maratonile. Et seda kogemust kätte saada, pean tegema viis Harku ringi. Ei saa öelda, et ma üldse sporti teinud ei ole, aga minu kõige pikem maa, mis ma jooksnud olen on 22 km (rohkem kui kuu aega tagasi).
Alustasin jooksu kell 9 hommikul. Olin rõõmus ja teretasin kõiki vastutulijaid, enamikus neist olid seenelised. Siit hakkas mul kummitama sõna seened. Esimesed kuus kilomeetrit võitlesin täiskõhu tundega (ära enne sportimist palju söö). Teise ringi ajal avastasin ma number SAJA ja nagu muuseas tuli pähe "Sada ja seened". Kolmanda ringi ajal olin juba kohanud ikka kohe väga palju seenelisi. Tunne oli, et seenelisi on rohkem kui seeni, aga kõigile jagus. Mina suutsin kolmanda ringi jooksul oma aarde peas üles ehitada ja selle lahenduse välja mõelda. Kahekümne kolmandal kilomeetril tundsin, kuidas minu jalad olid vahetatud Barbi jalgade vastu, ei tahtnud enam hästi liikuda. Kui tavaliselt ütlevad maratonijooksjad, et murdepunkt tuleb kolmekümne viiendal kilomeetril, siis minul tuli see punkt kolmekümnendal, kus keha keeldus koostööst ajuga. Neljandal ringil oli mul aarde detailid peas peensusteni paigas. Neljanda ringi lõpu poole, ehk siis kolmekümne neljandast kilomeetrist läks asi hulluks. Siit alates hakkasin ma vajuhäälselt halisema ja enda peale karjuma. Olen seda varem näinud kõrvalt, kui inimesed võistlustel seda teevad, aga olen arvanud, et vist mõnel katus sõidab. Nüüd nägin seda siis enda peal. Kõik olid minu maratoni jooksmise mõtte vastu nii keha kui aju, sest kumbki enam ei jaksaanud. Selline enese peksmine, utsitamine, mahategemine sõnadega kestis umbes kolmekümne kaheksanda kilomeetrini, siis paistis, et mõlemad pooled (keha ja vaim) leppisid sellega ja ma lihtsalt kulgesin automaatpiloodil lõpuni, kuni läbitud sai nelikümmend kolm kilomeetrit. Mis peale seda minus toimus, seda on raske kirjeldada ja jätaks selle enda teada.
Siit nüüd siis mõni õpetussõna. Palun mõtle enne kindlasti läbi, kui sa kavatsed mõne raske võistluse või eneseületamise ette võtta. Aruta läbi see kindlasti mõne spetsialistiga, kes oskab sulle määrata treeningu või oskab nõu anda, mida peaksid tegema. Kindlasti ära mine mütsiga lööma nagu mina.
Nüüd siis aarde juurde. Täpselt siis kui aare avaldub, antakse start Tallinna Maratonile. Mina hakkan jooksma, teie stardite aaret otsima. Tegu on multi-mõistatusaardega, kas ka lihtsa, see selgub juba otsimise käigus. Lähete nulli, vaatate vihjet ja tegutsete vastavalt sellele. Kui olete jõudnud lõppu, siis seal on kindlasti olemas SADA ja SEENED. Kuskil seal on ka aare. Mul on kahtlane tunne, et teil võib vaja minna ka abivahendit. Millist? Selle jätan teile nuputada.
Mõnusat otsimist teile.