Käib peolaua katmine, oodatakse külalisi. Juku ema on väga närvis, sest kardab, et poeg hakkab laua taga ropendama ja rikub kogu õhtu. Siis meenub talle, et Juku on juba ammu endale punaseid botikuid nurunud ning ta kutsub poisi enda juurde. "Juku, kas sa ikka tahad endale punaseid botikuid?" "Ja ema, väga." "Ma ostan sulle need botikud, kui sa täna külaliste ees ilusasti käitud ja ühtegi roppu sõna ei ütle." Juku on väga õnnelik ning otsustab, et ta ei ütle igaks juhuks üldse ühtegi sõna. Külalised, õhtusöök, kõik istuvad ja söövad. Juku taldriku kõrvale lendavad kaks kärbest, istuvad teineteise peale ja hakkavad asja toimetama. Juku on närvis ja ajab kärbsed vaikselt ära. Vaatab, kas keegi märkas; ei, ei märganud. Minuti pärast toimub sama asi. Juku ajab jälle kärbsed vaikselt ära, kuid need tulevad kolmandat korda tagasi. Siis ei pea Juku närvid enam vastu. Ta virutab täiest jõust rusikaga vastu lauda - kohale, kus kärbsed toimetasid - ja röögatab: "P**SI NEED PUNASED BOTIKUD, N**S OLGU LAUA PEALT KADUNUD!"
PS! Palun kasutage aardeni pääsemiseks ühte ja sama rada, et mitte mõtetult lilli tallata!