See aare on pühendatud ühele mu lemmikraamatule. M. L. Stedmani debüütromaan „Valgus ookeanide vahel” on viimaste aastate menukaim Austraalia päritolu kirjaniku romaan. Raamat valiti 2012. aastal Goodreadsi lugejate lemmikuks. Raamatu põhjal on valminud ka suurepärane FILM, kahjuks aga filmi vaatamine Sind aardeni ei juhata, ikka raamatu pead kätte võtma... :)
Kui sõda Isabelile üldse midagi õpetanud oli, siis seda, et mitte midagi ei tohi enesest mõistetavalt võtta, et olulisi asju on ohtlik edasi lükata. Elu võis võtta ühe hetkega ära need asjad, mida sa kalliks pidasid, ning tagasi neid enam saada polnud võimalik...
Pärast sõda püüdsid inimesed teha mööndusi nende meeste puhul, kes tagasi tulles olid liialt napsu- ja kakluslembeseks muutunud, ja neile, kes ei suutnud püsida töökohal üle paari päeva...
Kallis Isabel, Mind ei ole õnneks ära puhutud ega (veel kaugemale)merre uhutud. Ma olen näinud mitut vaala, kuid ükski neist ei ole siiani püüdnud mind ära süüa: arvatavasti ei maitse ma väga hästi...
"Meie oma täht! Nagu oleks maailm tehtud ainult meie jaoks! Koos päikesepaiste ja ookeaniga! Saame kuuluda vaid teineteisele" "Ma pakun, et Tuletorniteenistuse arvates kuulun ma hoopis neile" ütles Tom...
1914 aastal muutus kõik. Partageuse avastas, et temal oli ka midagi mida maailmal vaja oli. Mehi. Noori mehi. Vormis mehi. Mehi, kes olid veetnud kogu elu kirve või adra taga ja elasid karmi elu. Mehi, kes sobisid kõige paremini ohverdamiseks terve maailma kaugusel asuvatel taktikalistel altaritel...
Etendus jätkus ning Tomil oli tõsise näo ettemanamisega suuri raskusi, kuni lõpuks üks naerupahvak siiski välja paiskus ja ta selle kiiresti köhahooks maskeeris...
Üksindus on tuttav, see viib ta tagasi aega, kui ta elas Janusel üksinda, ning ta mõtleb, kas ta kujutas Isabeli ja Lucy seltsis veedetud aastaid vaid ette. Siis pistab ta käe taskusse ning võtab sealt lapse lilla satäänpaela, meenutab tema naeratust, kui tüdruk juustest libisenud paela talle ulatas "Hoia seda, palun, issi"
NB! Nulli minna pole vaja.
