Elu pillutab meid tihti omatahtsi erinevatesse paikadesse ja nii on vahel hea sattuda väga erilistesse kohtadesse, kus veetsid enda lapsepõlve kõige õnnelikumad hetked. Lapsepõlveradade aarded tutvustavad minu lapseaja parimaid paiku.
Lobotkasse saabudes algas vanaemal „jooksuaeg“, kohe tõsiselt. Esmalt oli vaja joosta kukeseeni otsima, siis metsmaasikaid korjama, siis mustikale, siis pilvikule ja siis… Lõppematu ralli, kuni kojusõiduni. Lapsed aga olid väikesed ning nende üksi koju jätmine ei tulnud kõne allagi. Seega tuli neile metsas tegevus leida. Iga mahakukkunud puu sobis ratsutamiseks, iga liivahunnik mängimiseks, iga küngas otsa ronimiseks. Lemmikpaigaks sai aga kivi, mille lapsed ristisid Kuningakiviks. Oli kivi ju nagu troon, kuhu kuningas tähtsa näoga istuda sai. Kuninga paremal käel oli kuninganna troon. Vahel oli ikka vastupidi ka. Igal juhul on loodus teinud valmis midagi vahvat.