Aare on peidetud Väikese väina tammi vana osa sillale. Lumega võib olla veidi keeruline. Ole ettevaatlik - ära aaret merekooli saada - või kui saadad - too ära!
Väikese väina tammi ehitamisplaani peeti kokku ligi 50 aastat. Ehitamine võttis aega kaks aastat. Tamm läks esialgsete plaanidega võrreldes maksma ligi neli korda rohkem, 106 000 rubla. Ehitus algas 1894 ehk siis samal aastal, kui krahv de Coubertin käis välja moodsate olümpiamängude idee. Kahe aasta pärast, esimeste Ateena uue aja olümpiamängude ajal, oli muhulaste ja saarlaste ühiste pingutuste tulemusel valmis ka Väinatamm.
Väikese väina tammist rääkides tuleb alustada ajast, kui Väikeses väinas veel tammi ei olnud, aga unistus teest, mis üle tormise mere viiks, juba tekkinud oli. 19. sajand. Saaremaa ja Muhumaa on Liivimaa kubermangu koosseisus. Liiklus üle Väikese väina käib uisuga. Uisk on laia tasase põhjaga suur purjepaat, millel lisaks mitu paari aerusid. Üle väina veetakse posti, kaupu ja loomi, edasi-tagasi sõidavad saksad ja talupojad. Liiklus pole ülemäära tihe, siiski piisav selleks, et tekiks probleeme väinast ülesaamisega. Suvel hea ilmaga liiklus sujub, suurt probleemi pole ka talvel, kui üle väina viib jäätee. Sügisel ja kevadel katkeb aga liiklus raskete ilmaolude tõttu mitmeks kuuks hoopis. Kohalike parunite ja Peterburist Kuressaarde reisivate supelsakste jaoks oli väinade, eriti Väikese väina ületamine tõsine katsumus.
Ametlikult on Väikese väina ületamise probleem esmakordselt arutlusel 1845. aasta Saaremaa maapäeval, kus nõutakse väinast ülesõidu korralduses parandusi. Esialgu jääb see vaid jutuks, sest rüütelkonnal raha pole ja postivedu korraldavad Muhu Suuremõisa rentnikud ülesõitu omal käel parandama ei hakka. Neli aastat hiljem võtab väina ülesõitude küsimuse enda peale maanõunik ooberst von Aderkas, kes saab asja niikaugele, et Riia kindralkubermangu valitsuses mure mõistetakse. Tolleaegne maamarssal: "Väinade ülesõitude kergendamine ja parandamine on tungiv ja paratamatu hädavajadus terve maa ja Saaremaa hea käekäigu ning tsivilisatsiooni edendamise huvides." 1858. aastaks on küsimuse all, kas oleks mõistlikum panna Saaremaa ja Muhumaa vahel käima aurulaev või teha ikkagi kindel tamm. Vahepeal asutatud väina komitee on seisukohal, et õigem oleks teha tamm. Kindralkuberner pooldab aurulaeva ideed.
Probleemiks on, et kasutusel olev uisk ei saa tugeva voolu tõttu Muhust tihti välja sõita. Väina madaluse tõttu ei saa kasutada ka suurema kiiluga laevu. Laev läheks maksma vähemalt 50 000 rubla, meeskonna palgad ja muud kulud lisavad aastas veel 10 000 rubla. Rüütelkonnale laekub maksudest aastas kõigest 6000-7000 rubla.
1865. aastal valmivad esimesed tammitee kavandid. Ühe kava järgi tuleb tamm pealt 13 jalga lai, 7 jalga kõrge. Koos 15 versta postmaantee rajamisega üle Pädaste, Suuremõisa, Orissaare ja kahe 250 rubla maksva võõrastemaja ehitamisega on eelarve 65 000 rubla. Teise, Pädaste paruni von Stackelbergi kava ja eelarve järgi läheks tamm maksma 78 000 rubla, veel ühe teise plaani järgi 60 000 rubla. 19. septembril 1866 otsustab väina komisjon, et tamm tuleb ehitada Saare ninast üle Tõnno laiu, tammi alus peab olema kividest ja 7 jalga kõrge, vaiadega kinnitatud ja 27 jalga lai. Iga 300 sülla peale tulevad möödapääsukohad loomadele ja vankritele, nii et tamm 6 sülla pikkuselt on 9 sülda lai. Paralleelselt tammiga tuleb teha pistanditest ja hagudest aed ja kivi äärde kadakad, mille vastu jääb peatuma liiv. Mõlema silla otsa tulevad vahimajad. Selle plaani järgi läheb ehitus maksma 28 000 rubla.
Tammiehituse rahaasjad on segased. Pole päris selge, palju tammiehitus ikkagi maksma läheb ja millise projekti järgi tammi ehitatakse. 1868. aastal saadakse riigilt Väinatammi ehitustööde jaoks 14 250 rubla, tammi ehitamise fondi maksavad raha ka kõik Muhu ja Saaremaa mõisad. Tööde ettevõtja, Kuivastu parun Arthur von Buxhoeveden võtab lisaks veel ka laenu, 1960 rubla. Ehitusjärg on aga 1870. aastaks vaid nii kaugel, et plaanis alles tammi täitematerjali varumiseks vajaminevate laoplatside ehituse ettevalmistamine. Nagu hiljem selgub, raiskas von Buxhoeveden tema kätte usaldatud riigi raha ära.
1876 saab Saaremaa maamarssaliks Oskar von Ekesparrel, kes tammi ehituse ohjad enda kätte haarab ja riigilt uut raha välja kaupleb. Lõpuks kirjutab tsaar Aleksander III ehituse alustamise otsustele peale "Saagu tehtud!" ja 1892 algavad jää pealt Väikese väina tammi ehitamise geoloogilised uuringud. Lõplik projekt saab valmis alles 1895. aasta juulikuus, kui pool tammi juba valmis.
Tammi ehitamise ametlikuks alguseks loetakse 2. juulit 1894, kui Liivimaa kuberner ja tammiehituse komitee esimees kindralleitnant Mihhail Zinovjev asetab Orissaare lähedal Kinda laiu rannas nurgakivi. Kihelkonna laulukoor laulab keisrilaulu, suurtükkidest lastakse aupauku.
25. oktoobriks on tammist valmis 60 meetrit, asjaajamist esindaval mõisnikul on järjekordselt rahaprobleemid, talupoegade nõudmisel võtavad töö korralduse üle Kuivastu postijaama rentnik Pontus Wernhoff ja Roomassaare sadamat ehitanud insener Nazarov. Talvel raiutakse tammi trassil jäässe kanal, uputatakse sinna oksi ning veetakse peale kive. Kive toodi põldudelt, kivivaredest ja Muhu linnusest ning Maasi ordulinnuse ringmüürist. Kevadel tulid lamedapõhjalistel kiviveopaatidel appi ka teiste Saaremaa randade mehed. Kolme sülla (ehk siis umbes kuue ja poole meetri) laiuse tammi kahe meetri eest maksti meestele tolle aja kohta väga head raha, 50-60 rubla kullas. Selle raha eest võis osta neli head lüpsilehma või maksta renditalu aasta rendi. Kokku oli vaja tammi ehitada 1625 sülda ehk 3470 meetrit. Aasta lõpuks oli kõvasti üle poole tammi valmis. Projekti järgi oli ehituse kestuseks ette nähtud kolm aastat. Saarlaste ja muhulaste rahateenimise isu andis aga lootust, et tamm valmib kahe aastaga.
Tammile nurgakivi pannud Liivimaa kuberner Zinovjev sureb 2. detsembril 1895 teel Peterburist Riiga Gatshina jaama perroonil südamerabandusse. Väinatammi tulevad 1896. aasta 15. juulil avama Zinovjevi lesk ja Liivimaa uus kuberner Vladimir Surovtsev. Kuberner ja kuberneri lesk sõidavad üle silla. Parun Buxhoevedeni juures on õhtusöök. Muhu rannas peetakse suur rahvapidu.
Esimese kuu saab üle tammi sõita tasuta. Siis kehtestatakse tammimaks: iga jalakäija pealt 5 kopikat, hobuse pealt 15 kopikat. Esimene auto sõidab üle tammi kümme aastat pärast selle avamist.
Kohe alguses oli selge, et vastvalminud tamm sai liiga kitsas - viie meetri laiuse (äärepostid võtsid poolteist meetrit tammi laiusest maha) silla peal oli juba laia hobuvankrikoormaga tegu, et üksteisest mööda saada. Samuti hakkas tamm kohe ka vajuma. Talvel oli tamm pea läbimatu - kõrgvesi käis tugeva tuulega üle ja tammi kattev vedel savi muutis mülkaks. Nii tuli kohe alustada ka tammi remondi- ja laiendustöödega. 1938. aasta kevadel hakkab üle tammi sõitma autobuss, tamm tuleb ehitada veelgi laiemaks. 1949 ehitatakse kalade läbipääsuavad. 1960 saab tamm asfaltkatte. Hiljem on tammi aeg-ajalt üha enam laiendatud ja täiustatud, tänaseks on kunagine kitsuke tammitee 24 meetrit lai, korraliku teekatte, möödapääsutaskute ja kindlustusega. Vaata ka SIIA.
[ENG]
The cache is hidden under the bridge of the old part of the Väike Strait dam.
The first sketches of the dam were completed in 1865. According to their data, the cost of the dam was 60,000 - 78,000 rubles. The commission decided to build the dam from the nose of the Saare across the Tõnno islet, and the project budget was set at 28,000 rubles. The state invested 14,250 rubles in the construction of the dam. In addition, part of the local landowners contributed financially to the construction of the dam. By 1870, the construction had not started, because Kuivastu landlord Arthur von Buxhoeveden wasted 28,000 roubles. In 1894, the construction of the dam began. On April 2, 1894, the governor of Livonia, Mikhail Zinoviev, laid the foundation stone of the dam on Kinda islet. At the laying of the cornerstone, a choir sang and cannons fired. By the end of October of the same year, a 60m dam had been completed. The stones of the rural town of Muhu and the order castle of Maasi were used in the construction of the dam. The dam was opened on July 27 1896. It was originally called the Zinovjev dam. The first to cross the dam was Zinoviev's husband and the governor of Livonia, Vladimir Surovtsev. On the occasion of the opening, a public party was held at Muhu beach. During the first month after completion, crossing the dam was free. From July, a pedestrian had to pay 5 kopecks and a horse-drawn carriage 15 kopecks. The first crossing of the dam by car took place in 1906. The first crossing of the dam by bus took place in 1938. In 1960, the dam got a black coating. The last major construction works on the dam started 30 years ago.