Sügis 1986. Liinibuss nr 31 loksub aeglaselt Rakverest Kadrina ja Vohnja kaudu Tapale. Reisijaid on napilt, raadio loeb järjejuttu. Seltskond läks taigasse jahile. Midagi läks aga jahiga vussi, metskulti ainult haavati ja vist mõnda veel. Igatahes otsustas notsukari jahitud saamise asemel hoopis jahimehi rünnata. Mehed viskasid relvad ja seljakotid maha ja ronisid puu otsa. Nüüd oli sigadel aega küll. Kõigepealt sorteeriti meeste kotid läbi, siis vaadati, milliste puude otsas mehed turnivad, ja hakati tasapisi nende juuri läbi näksima. Esimene puu kukkus, ja esimene jahimees võeti notsude poolt õnneks. Siis teine. Siis kolmas.
Enne viimase mehe õnneksvõtmist jõudis buss Kadrina tee nimelisse peatusse ja läksin maha. Orienteerumisrada maha panema, kotis rajameistrikraam, sh pisike matkakirves, millega sarapuuvitstest KP-tugesid sai teha. Kõverjärve kaardi lõunaosa, oosine, vana talumaastik, aga kasutusest väljas ja rägastuv. Üks punkt siia tippu, teine sinna orvandisse, kolmas kuskile lagendikunurka, neljas nina peale. Ühe punkti tahtsin panna oosiharude vahele soisevõitu lohku. Kõndisin suhteliselt tasa, aga kui oosiharjalt alla lohku hakkasin jõudma, praksatas mingi oks jala all. Seepeale kostus alt lepikust – kümnekonna meetri kauguselt ehk – vali röhatus, ja kogu lepik läks ruiates liikvele …
Karusid ja sigu jätkub siin tänaseni. Ja reljeefi näitav kaart teeb elu märkimisväärselt lihtsamaks. Ja ära unusta boonust!