[EST]
Nullist leiab mälestuskivi "bandiitide poolt 5. juulil 1941. aastal tekitatud rongiõnnetuse ohvritele".
Pärimus kohaselt lõhkasid kohalikud mehed rongi, millega Läti punased kütid ja vene hävituspataljon hävitati.
Väljavõte: 7. aprillil 1942 ilmunud Valga Teataja nr, 40. Lhk. 3.
Kuidas lasti kraavi Valga kommunistide hävitusrong
Rong lasti puruks teele asetatud lõhkemata lennukipommiga
Meie lehes ilmus mööd. aastal teateid punaste hävituspataljonlaste'rongi hävitamisest Palupera ja Puka jaamade vahel möödunud suve 5. juulil. Nüüd kirjutab meile seersant H. O., kes kolme kaaslasega isiklikult selle rongi hävitamisest osa võttis, sündmusest üksikasjalisemalt: "Teenisin tollal raudteel ja oli parajasti minu valvekord, kui saksa lennuk ühel juunipaeval viskas raudtee ääre alla kaks pommi. Üks pommidest lõhkes, teine mitte. Pommid kukkusid raudteest umbes 35 m eemale, Palupera raudteejaamast 2,8 km Puka poole. Mitmel korral käisin lõhkemata jäänud pommi vaatamas, ise mõteldes, kuidas saaks seda kasutada punaste vastu. 5. juulil, kui oli taas minu valvekord, läksin jälle pommi vaatama. Tekkis mõte, kas poleks võimalik seda raudteele asetada. Aga kuidas? Rasket pommi ei jaksanud õigupoolest liigutadagi. Veeretada oleks olnud hädaohtlik, sest pomm oleks siis kapsli vastu kivi sattumisel võinud lõhkeda. Läksin siis ja palusin õppi kaasteenijad E. R. ja J. S. Need olid kohe valmis aitama. Tahtsime viia pommi raudteele ja asetada seal tuleriidale, et kuumendamisega teda lõhkema panna. Aga Puka poolt tuli parajasti rong ja see segas meie kavatsusi. Tõmbusime raudteeäärsesse metsa. Rong möödus, läksin Palupera jaama, kus kaasteenijate käest kuulsin, et Valgast on väljunud rong hävituspataljoni meestega. Seal olevat eesti läti ja vene hävituspataljonlasi, samuti juute ja mõned naised, Seda suutäit ei tohtinud käest lasta. Nüüd oli viimane aeg pommiga midagi ette võtta. Sõitsin rattaga oma tuttavate L. P., F. E. ja J. S. poole, kes ka kõik kohe appi tulid Kõigepealt leppisime Palupera jaama meestega kokku signaalide suhtes, mida nad pidid meile näitama märgiks, et rong väljus Pukast Palupera poole. Signaliseerima pidi minu kaasteenija E. R. Puurullide peal tirisime pommi raudteele. Vaeva tegi vahepealne 2 m sügavune kraav, millest aga siiski õnnelikult üle saime. Kaevasime pommi liiprite vahele liivasse, asetasime sinna ka kivilõhkumise lõhkeainet ning seadsime süütenööri. Jäime rongi ootama. Kell oli 9.30. Süütenööri õigeaegne süütamine jäi minu ülesandeks. Kuid rong ei tulnud ikka veel. Kell 14.30 ajal ilmus keegi Hellenurme metsavend minu juure ja lubas kaasa tuua 15 püssidega meest, et parajal ajal rongi püssitulega rünnata. See mõte oli hea ja püsse oli igal juhul hädasti vaja. Ainuke halb asi oli aga, et lubatud mehed jäid siiski tulemata. Viimaks, kui aeg oli läinud üsna pikale, jätsin süütamise ülesande A. U.-le ja läksin ise Palupera raudteejaama vaatama, milles asi seisab. Olles vaid veidike aega saanud jaamas istuda, kui juba telefon helises ja Puka jaam teatas rongi väljasõidust. Ruttasin siis kaaslase J. S.-iga tagasi. Jõudnud sündmuspaigast 800 m kauguseni, käis korraga kõrvulukustav kärakas ja taeva alla lendas määratu tolmupilv. Jooksime kohale. Avanes päris kena vaade: rööpad pooleks, neli otsa igaüks ise ilmakaarde ja tee 25 m pikkuselt liipreilt lahti. Liipreid oli lennanud isegi üle 100 m kaugusele. Koonusetaoline auk oli 7 m pealt lai ja 5 m sügav. Lõhkemine oli täpselt kell 17.30. Veidi hiljem kuulsime rongi signaali. Ruttasime rongile vastu, et paremini näha kuidas see surmasõit toimub. Minnes aga silman, et keegi on pannad raudteele välja rongi peatussignaalid! Kiiresti jooksin sinna ja kõrvaldasin need. Siis vaatasime naabriga mäe pealt raudtee äärest rongi möödumist. Ees oli 2 vedurit, siis 3 lahtist 50 tonnist platvormi, — sõna täies mõttes täis kiilutud mehi, kõik hambuni relvis, püssid ja kuulipildujad hakkamas. Sõidu- ja kaubavaguneid midagi 10 ümber. Rong sõitis täie auruga purustatud kohale. Rongijuht võis purustatud kohta näha kõige kaugemalt vahest 50 meetrit, kuna tee oli sealkohal kõver ja kahelpool teed kasvas pealegi lepavõsa, mis takistas nägemist. 50 m kauguselt pidurdamine oli kindlasti juba hilja, kohutava raginaga jooksis rong auku. Kõik 3 platvormi jooksis üksteisest üle nagu höövliga. Üle 200 surnu, 104 haavatut. Varsti toodi tee ääre kuulipildujad. Meie kadusime siis metsa, Palupera suunas. Palupera alevikku oli saabunud umbes 30 ratsamiilitsat ja kohaliku algkooli parki politrukke 10 hobuse ja 5 vankriga. Küllap sel kõigel oma mõte sees oli. Võib olla olid kavas rüüstretked, nagu neid sellal nii palju ette võeti. Aga niipea kui mehed olid kuulnud plahvatust ja hiljem rongi hävingust, panid nad Tartu poole minema. Neli julgemat ratsamiilitsat siiski kihutasid mõõda raudtee äärt purusjooksnud rongi juure. Koos sõbraga peitsime endid põllukraavi ja otsustasime, et kui meid nüüd nähakse, siis anname ründajaile enne niklit ja siis viimase kuuli määrame endile. Aga õnneks meid ei märgatud. Jõudsime õnnelikult Paluperra. Minu kaaslane J. S. lubas minna koju, võtta jalgratta ja sõita sellega vanemate juure. Vaevalt jõudis ta minust kaugeneda 250 m, kui kõlas 3 lasku. Minu äsjalahkunud kaaslane vajus surnuna maha. Laskjaiks olid 3 meest uppis olevalt rongilt, kes J. S-i kahtlaseks pidades talle hoiatamata tule avasid. Nägin, et asi läheb tõsiseks. Võtsin ratta ja sõitsin minema. Sain sõitnud 4 km, kui näen: tuleb veoauto umbes 20 mehega, relvad läigivad juba eemalt. Pöördusin põldude vahele. See päästis mu elu, sest hiljem selgus, et tulijad olid Elvast tellitud abimehed. Tartust aga saabus abirong, millega haavatud 24 tunniks viidi Tartu haiglasse, kergemalt haavatud transporteeriti aga kohe kaugemale, Tapa suunas. Paar päeva hiljem tuli soomusrong, mis rongi rusud süütas põlema ja lõhkus siis enda järelt tee. Mõne päeva pärast tulin ka ise redust välja. Õhtul tuli sinna salk metsavendi, kellega ühinesin, ja nendega koos jagasin partisanielu kuni Peipsini."
[ENG]
Here you will find a memorial to the victims of the train accident caused by the bandits on July 5, 1941.
According to lore, the local men blew up a train to destroy the Latvian red hunters and the Russian extermination battalion.