Rahingu metsavahikohast on alles ainult teenimi ja täpp pärandkultuurikaardil. Sama register annab teada, et viimase vahi nimi oli Endel Kivissaar, et majal oli laastukatus ja et 1995. aasta paiku lükati hoone jossiga siledaks ja peale istutati kuusekultuur.
Aga maastik mäletab tiba rohkem. Kui vaatama lähed, torkab silma kõigepealt suur tamm, siis haruline toomingas, siis mustsõstrapõõsas, siis vundamendi jäänused. On jah siin inimesed elanud.
Aga Jossi (või jossi, kuidas soovite) mõju Eesti maastikule on ootamatult suur. Mingil ajal 50ndatel on jossist saanud üldmõiste, mille all müüakse tänapäevalgi asju, millel algse jossiga peale välise sarnasuse suurt pistmist ei ole. Kes rohkem tahab seletada – pange aga logidesse kirja J