Oosid ehk vallseljakud on järsunõlvalised, tihti kitsa harjaga pinnavormid. Nende nõlva kalle võib ulatuda kuni 40, suhtelised kõrgused 20-30 meetrit.
Oos on liustikujõe põhi. Oosid tekkisid mandrijää lõhedes ja tunnelites voolanud jõgede kohal. Need liustikujõed kandsid endaga kaasa jääst väljasulanud kruusa, liiva ja muid setteid, mis settisid veekogu põhja. Kui jääseinad ümbert ära sulasid, vajusid setted raskusjõu tulemusena allapoole ning kujunesid järskude nõlvadega pikad ja kitsad seljakud. Jääaja lõpul, enam kui 12 000 aastat tagasi, peatus hiiglasliku teerullina üle Eestimaa nihkunud mandriliustiku serv Paunkülas pikemat aega, nii kujunes Voose-Paunküla oos.
Pakutav vaatamisväärsus ei asu mitte aarde asukohas, vaid hoopis aarde poole kulgemises mööda oosi seljandikku. Kunagi asus siin muinasmaantee.
Aare on peidetud 2022. aasta advendiseeria 10. detsembri aardena.