Ajutiselt, sageli ohu korral, on inimesed kasutanud elamiseks pelgupaiku, kuhu üldiselt pole kaitserajatisi tehtud. Pelgupaigad olid looduslikult hästi varjatud, enamasti soo- ja rabasaared. Rahvasuus on neile antud mitmesuguseid nimesid (Kukelinn, Luusaar, Lõimemägi jne). Pelgupaiku pole arheoloogiliselt jõutud veel kuigi palju uurida. Seoses väga episoodilise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske. "Linnamäe" nimeline koht Saarte rabas on registreeritud juba 19. sajandil, ent ometi linnamäge selle tavamõistes selle koha peal ei ole. On tuvastatav ümbritsevast soost ca 1,5m kõrgem ovaalne soosaar, mis sobib kunagiseks pelgupaigaks ning võib oletada, et seal on kunagi asunud nõrgalt kindlustatud asula taoline varjupaik, mille tugevdamiseks muldvalle siiski püstitatud ei ole.
Sellesse paika jõudmine nõuab veidi pikemalt matkamist ning sõltuvalt aastaajast saab enda teel näha erinevas ilus loodust. Ühtlasi saab mõtiskleda, kuidas ammustel aegadel elati, ohu korral siis kaugele pakku tuldi või siis uuemal ajal igapäevaselt elati lähedal asuvast külast üsna kaugel asunud Saarte talus.