Viljandi lossimägede paljand EarthCache

Küsimused

1. Fotot endast ja/või oma GPSist ja/või mõnest isiklikust esemest! See foto tuleb lisada teie veebipäevikule.
2. Millest tuleneb Viljandi paljandi liivakivi punakas värvus?
3. Millised tõendid Viljandi paljandis viitavad sellele, et see on ladestunud merekeskkonnas?
4. Miks on Viljandi paljandis liivakivi kihtide paksus eri suundades erinev?

Questions

1. A photo of yourself and/or your GPS and/or a personal object of yours! This photo must be attached to your online log.
2. What causes the reddish color of the sandstone in the Viljandi outcrop?
3. What evidence in the Viljandi outcrop suggests it was deposited in a marine environment?
4. Why does the thickness of sandstone layers in the Viljandi outcrop vary in different directions?

EESTI

Punakas liivakivi

Punakas liivakivi on settekivim, mis koosneb valdavalt liiva suurusega mineraalosakestest või kivimifragmentidest. Selle iseloomulik punakas värvus tuleneb tavaliselt rauaoksiidide (hematiidi) kattekihist teradel. Sõltuvalt raua kontsentratsioonist ja jaotumisest võib värvus varieeruda kahvatupunasest kuni sügava karmiinpunase värvuseni. Punakaid liivakive leidub tavaliselt erinevates geoloogilistes keskkondades ja need võivad esindada mitmesuguseid ladestumiskeskkondi, näiteks jõekanaleid, üleujutusalasid, kõrbeid ja madalat merekeskkonda.

Omadused:

•     Koostis: Kvarts on domineerivaks mineraaliks, vähemal määral esineb maaspati, savimineraale ja kivipuru.
•     Tekstuur: Üldiselt hästi sorteeritud, erineva tsementeerituse astmega, sageli ränidioksiidi, kaltsiidi või raudoksiididega.
•     Poorsus ja läbilaskvus: Need omadused varieeruvad vastavalt tsementeerituse astmele, mistõttu on see oluline reservuaari kivim süsivesinike ja põhjavee uurimisel.

Moodustamine:

Punakad liivakivid tekivad liiva ladestumisel keskkonnas, kus rauarikkad mineraalid oksüdeeruvad diageneesi käigus. Punane värvus tugevneb kuivades või oksüdeeruvates tingimustes.

Redish Sandstone

Reddish sandstone is a sedimentary rock predominantly composed of sand-sized mineral particles or rock fragments. Its characteristic reddish color is usually due to the presence of iron oxide (hematite) coatings on the grains. The hue can range from pale red to deep crimson, depending on the concentration and distribution of iron. Reddish sandstones are commonly found in various geological settings and can represent a variety of depositional environments, such as river channels, floodplains, deserts, and shallow marine settings.

Characteristics:

• Composition: Quartz is the dominant mineral, with minor feldspar, clay minerals, and lithic fragments.
• Texture: Generally well-sorted with varying degrees of cementation, often by silica, calcite, or iron oxides.
• Porosity and Permeability: These properties vary based on the degree of cementation, making it an important reservoir rock in hydrocarbon and groundwater studies.

Formation:

Reddish sandstones form from the deposition of sand in environments where iron-rich minerals oxidize during diagenesis. The red coloring is enhanced in arid or oxidizing conditions.

Lõuna-Eesti liivakivide moodustis

Neoproterosoikumi lõpul ja varapaleosoikumi alguses moodustas Baltica isoleeritud mandrilohku ja ühines Laurentia keskmises paleosoikumis Kaledoonia orogeneesi kaudu Laurentiaga. Baltica geotektooniline ajalugu on oluline võti proterosoikumi-paleosoikumi globaalse tektoonika selgitamisel, eelkõige selle kolmepoolsete suhete selgitamisel Laurentia ja Amazonase ning isegi mõne Gondwanast eraldunud mandriosa, näiteks Avaloonia-Kadoomia plokkide vahel.

Baltica Fennoskandia osa eelkambriumi aluspõhi koosneb kivimitest, mille vanus ulatub arheast kuni neoproterosoikumi. On tuvastatud mitu tektonotermilist episoodi, mis vastavad konkreetsetele tektono-magmaatilistele üksustele, s.t. Koola-Karjala plokk (3500-2500 M a), Svecofennia orogeen (1950-1750 M a), Transskandinaavia maavöönd (TIB 1850-1750 Ma), Rapakivi graniidid (1650-1500 Ma) ja Sveconorwegia orogeen (SN 1200-900 Ma), lisaks uusimale neoproterosoikumi ja varapaleosoikumi orogeensetele vöönditele piki Baltika nelja serva. Baltikumis registreeritud hilisneoproterosoikumi kuni paleosoikumi settimise ajalugu. Eesti asub peaaegu Baltika keskel ja selle pinnageoloogia koosneb täielikult Ediakari kuni Devoni aegsetest madalmerelistest klastikutest ja karbonaatidest, mis on ladestunud otse eelkambriumi aluspõhja, nagu on kinnitanud süvapuuride uuringud.

South Estonian sandstones formation

During the Late Neoproterozoic and Early Paleozoic, Baltica formed an isolated continental block, and merged with Laurentia in the mid-Paleozoic through the Caledonian orogeny. The geotectonic history of Baltica holds a significant key in explaining the Proterozoic- Paleozoic global tectonics, in particular, its tri-lateral relationships among Laurentia and Amazonia, and even with some detached continental fragments from Gondwana, such asAvalonian-Cadomian blocks.

The Precambrian basement of Baltica in the Fennoscandian part is composed of rocks with ages ranging from the Archean to Neoproterozoic. Several tectonothermal episodes have been identified, corresponding to particular tectono-magmatic units, i.e. the Kola- Karelia block (3500- 2500 M a), Svecofennian orogen (1950-1750 M a), Transscandinavian igneous belt (TIB 1850-1750 Ma), Rapakivi granites (1650-1500 Ma) and Sveconorwegian orogen (SN 1200-900 Ma) in addition to the latest Neoproterozoic- Early Paleozoic orogenic belts along the four margins of Baltica. The Late Neoproterozoic to Paleozoic sedimentation history recorded in Baltica.Estonia is located nearly in the center of Baltica and its surface geology is entirely composed of the Ediacaran to Devonian shallow marine clastics and carbonates that were deposited directly upon the Precambrian basement as confirmed through deep-drilling investigation.

Samples from Vilijandi, consisting of reddish- and yellowish-brown, weakly cemented, very-fine to fine quartz sandstone with mica- rich levels and abundant fossil fish remains, corresponds to the lowermost part of the Givetian Stage  387.7-382.7Ma .

Vilijandi proovid, mis koosnevad punakas- ja kollakaspruunist, nõrgalt tsementeerunud, väga peene kuni peene kvartsliivakiviga, mille kihtide tase on rikkalik ja milles leidub rohkesti fossiilseid kalajäänuseid, vastavad Givetiani staadiumi 387,7-382,7Ma kõige madalamasse ossa.

Viljandi liivakivi

Kõrge liivakivikarjäär Valuoja vasakul kaldal, kesklinna lähedal, Lossimäe keskosa lähedal. Looduslik liivakivikobar, mida on kasutatud kunagise lossi ehitamiseks.

Parim juurdepääs Hariduse tänavale. See asub Pika ja Hariduse tänava ristist 70 meetrit ida pool. Los Angelese mägede servas, Hariduse ja Talli tänava ääres.

Pruunikas-punased peeneteralised kihistunud liivakivid 20 m pikkuses paljandis. Väljaulatuses on püsiv poorsus ja see uueneb aeglaselt erosiooni tõttu. Agregaadi läbilõike (6,5 m paksus) kirjeldus ülalt alla:

1. 1,7 m - peeneteraline liivakivi;

2. 3,0 m - massiivne peeneteraline liivakivi;

3. 1,8 m - peeneteraline, kirju liivakivi.

Kagust kirdesse suunduv varieerumine:

Liivakivikomplekside 1 ja 3 paksus on suurim paljandi loodeosas ja väheneb kagu suunas.

Liivakivikompleksi 2 maksimaalne paksus on seotud paljandi kaguosaga ja väheneb sealt loode suunas.

Kleesmenti (2010) andmetel on Viljandi linnamäe paljand Viljandi linnamäe paljandis komposiitlõikena ülevalt alla:

2,0 m - pruunikaspunane kollaka alatooniga ja ebaselge horisontaalse kihistusega keskmise kuni nõrgalt tsementeerunud väga peeneteraline liivakivi.

2,5-4 m - pruunikaspunane liivakivi massiivse tekstuuriga, keskmise kuni peeneteraline, keskmiselt tsementeerunud. Üksikud väikesed savi- ja aleuroliidikillud. Kihi alumine pind on ebaühtlane katkendlik pind, milles on rohkesti savi- ja fosforiidikillustikku ning üksikuid kalafragmente.

2,3-3,3 m - pruunikaspunane kollaka alatooniga ja peene horisontaalse kihistumisega nõrgalt kuni keskmiselt tsementeerunud, väga peeneteraline, vilgukivirikas liivakivi. Platoo idapoolses otsas on selle kihi ülemine osa kuni 1,3 m paksuste kihistunud kihtide kompleks.

Võrreldes varasema kirjeldusega (Kleesment, 2010) on paljand kaotanud oma paksusest ~0,3 m ülevalt ja ~1,5 m alt. Selle peamiseks põhjuseks võib pidada murenemist ja sellest tulenevat prahi tõusu paljandi põhjas.

ENGLISH

Viljandi Sandstone

High sandstone barrister on the left shore of Valuoya, near the city centre, near the centre of Loss Mountain. A natural sandstone cub that has been used to build a former castle.

Best access Education Street. It is located east of the Tall and Education Street Cross, 70 metres east. The edge of the Los Angeles Mountains, adjacent to Education and Talli Street.

Brownish-red fine-grained interbedded sandstones in a 20 m long outcrop. The outcrop has a persistent porosity and is slowly renewed by erosion. Description of the aggregate cross-section (6,5 m thick) from top to bottom:

1. 1,7 m - fine-grained sandstone;

2. 3,0 m - massive fine-grained sandstone;

3. 1,8 m - fine-grained, mottled sandstone.

South-east to north-east variation:

Thickness of sandstone complexes 1 and 3 is maximum in the northwestern part of the outcrop and decreases towards the southeast.

The maximum thickness of sandstone complex 2 is associated with the south-eastern part of the outcrop and decreases from there towards the north-west.

According to Kleesment (2010), the Viljandi castle-mountains outcrop in the Viljandi castle-mountains outcrop as a composite section from top to bottom:

2.0 m - brownish red with yellowish undertones and indistinct horizontal layering of medium to weakly cemented very fine-grained sandstone.

2,5-4 m - brownish red sandstone with a massive texture, medium to fine-grained, medium cemented. Isolated small pebbles of clay and aleurolite. The lower surface of the layer is an uneven discontinuous surface with abundant clay and phosphate pebbles and isolated fish fragments.

2,3-3,3 m - Brownish-red with yellowish undertones and fine horizontal layering of weakly to medium cemented, very fine-grained, mica-rich sandstone. At the eastern end of the plateau, the upper part of this layer is a complex of interbedded layers up to 1,3 m thick.

Compared to the previous description (Kleesment, 2010), the outcrop has lost ~0.3 m of its thickness at the top and ~1.5 m at the bottom. The main reason for this can be attributed to crumbling and the consequent elevation of the debris at the base of the outcrop.