Ammustel aegadel, kui Vääna mõisa hoovis kõlasid hobuseraudade kõlinad ja tõllad ootasid oma järgmist teekonda, oli tall-tõllakuur paik, kus algasid ja lõppesid paljud rännakud. Siin puhkasid hobused, siin seisti valmis sõitudeks, mis viisid läbi metsade ja üle kiviste teede.
Aeg on edasi läinud. Tõllad on kadunud ja hobuste asemel liiguvad siin sees nüüd vaid inimesed, lapsed spordisaalis, lugemishuvilised raamatukogus - tõllakuur seisab endiselt. Hoone on tunnistaja ajale, mis ei ole päriselt kadunud. Täna luuakse siin juba uusi lugusid.
Aga igal vanal paigal on oma väikesed saladused. Ka sellel.
Kui seisad tõllakuuri juures, ära jää liiga kauaks vaatama seda, mis on ilmne. Tõeline leid ei ole seal, kus kunagi seisid tõllad. Vaata hoopis tee poole, mööda kõnniteed – sinna, kus tänapäev kihutab mööda ja minevik jääb vaikides seda jälgima.
Seal, kõnnitee ja sõidutee vahelisel kitsal piiril, ei ole kõik nii juhuslik, kui esmapilgul tundub. Paekivid, mis kunagi võisid olla osa millestki suuremast, on ajaga vajunud ja loonud väikese varjualuse.
See ongi tõllakuuri tagatasku.
Aga nagu iga tasku, ei ava see end kohe. Aastaajale vastav olulistik varjab sissepääsu ja peidab seda, mida otsid. Ainult see, kes on valmis kummarduma, lähemalt vaatama ja käega kõrvale nihutama selle, mis silma eest ära varjab, leiab selle, mis sinna peidetud.
Nii nagu kunagi algasid siit teekonnad, algab ka sinu leid ühest väikesest avastusest.
Palun taasta peidukas nii loomulikult kui aastaajale kohane!
Aitäh!