Kass-saarlased- see on üks ütlemata põnev peatükk meie merereiside ajaloos, millest ametlikud ajalooraamatud millegipärast vaikivad. Selleks, et mõista, kes nad on ja kust nad tulid, peame purjetama ajas tagasi aega, mil Kassari saart veel polnudki – oli vaid üks tühi meremadalik.
Kes on kass-saarlased?
Kass-saarlased ei ole tavalised hiidlased ega ka mitte tavalised kodukassid. Nad on unikaalne, kahel jalal kõndiv, sametise karvkatte ja silmapaistvalt kangekaelse iseloomuga rannarahvas.
-
Välimus: Nad kannavad uhkusega triibulisi meremehesärke (mis on neil tegelikult mustrisse sisse kasvanud) ja neil on erakordselt pikad vurrud, mis töötavad ideaalsete kompassidena. Tänapäeval oskavad nad neid peita.
-
Iseloom: Sõbralikud, kuid omapäi kõndijad. Nad armastavad päikesepaistet, kadakate vahel tukkumist ja värsket kala. Erinevalt mandri kassidest ei karda kass-saarlased vett – nad on meisterlikud kalurid, kes püüavad lesta otse sabaga veest. Ka saba suudavad nad tänapäeval peita.
Kust nad Kassarisse tulid?
Legende on mitmeid, kuid kõige tõenäolisem tõde peitub Balti mere Suures Silguuputuses sajandeid tagasi. Kass-saarlaste esivanemad elasid algselt salajasel ujuval saarel kuskil Gotlandi ja Saaremaa vahel, mida kutsuti Nurniaks. Nad olid kuninglikud laevakassid, kes juhtisid ka viikingite laevu (sest kes teine oskaks öises tormis pimeduses teed näha).
Ühel sügisesel tormiööl jooksis nende hiiglaslik kaljas, mis oli pilgeni täis kuivatatud kala ja palderjani, karile täpselt Hiiumaa külje all olevale madalikule. Laev läks põhja, kuid kass-meremehed ei lasknud tuju laskuda. Nad ujusid kaldale, hoides sabad kuivad ja kõrgel püsti.
Kass-saarlased nägid välja nagu inimesed, aga liikusid vaikselt nagu kassid. Nad ei ehitanud maju, nad ehitasid karpe. Nad ei harinud põldu enne, kui olid kõik tuuled nimepidi ära õppinud. Neil oli üks kummaline komme. Kui keegi küsis: "Kas te olete hiidlased või saarlased?" vastasid nad: "Me oleme need, kes jäid poolele teele." Sellepärast valisid nad Kassari. Mitte päris Hiiumaa. Mitte päris meri. Mitte päris saar. Vahepealne koht.
Kassari sünd: Muistendi kohaselt oli see madalik algselt nii pisike, et kõik kassid ei mahtunud ära. Siis hakkasid nad ühes rütmis nurruma. See nurrumine oli nii madal ja võimas bassisagedus, et merepõhi hakkas kerkima, tuues veest välja uue maa. Nii sündiski saar, mille nad nimetasid oma Kassisaareks ehk Kassariks.
Elu tänapäeval
Aastasadade jooksul sulasid kass-saarlased tavaliste inimestega kokku. Kadusid saba, kadusid vurrud, aga midagi jäi alles. Kass-saarlased elavad seal siiani, kuigi nad on õppinud end inimeste eest osavalt varjama, teeseldes isegi kadakapõõsaid. Kui sa jalutad Kassari sääre tirbil ja kuuled tuule kohinas madalat rütmilist korinat – siis tea, see pole tuul. See on kass-saarlaste rannavanemate koosolek, kus otsustatakse, mitu tonni räime sel aastal randa tuuakse. Öösiti käivad nad Sääre tirbi tipus merd kuulamas. Nad uskusid, et kui meri lõpetab lainetamise, kuuleb maailma esimest nurrumist – seda heli, millest sündisid kõik kassid ja kõik saared. Sellepärast oskab mõni Kassari inimene istuda tund aega mere ääres, tegemata mitte midagi. Tegelikult teeb ta väga tähtsat asja – kuulab, kas vanad kass-saarlased juba kutsuvad. Ja vahel, kui udu tuleb üle kadakate ning keegi näeb rannal korraks halli kogu, kes kaob enne, kui teda teretada jõuab, öeldakse ainult: "Ah, üks omadest läks koju."
Aare on peidetud kohta, kus võib kass-saarlasi kohata. Seal kadakate vahel on kass-saarlaste unustatud pühapaik: suur puu - kadakas, mille otsa on hea ronida. Pühapaigas puhkamiseks on sinna jäetud tool. Seega kui märkad kadakavõsas tooli, siis aare on väga lähedal.