Kakumäe vaiksete männikute vahel kulgeb rada, kus aeg näib liikuvat pisut aeglasemalt. Aastaid tagasi võis siin peaaegu iga päev kohtuda ühe meeldiva vanaprouaga, kelle kannul sörkis alati pisut isepäine, kuid ustav kollane segatõugu koer Bingo.
Bingo oli paras vigurivänt — kui jalutuskäik liiga lühikeseks jäi või orav puu otsa puksles, hakkas ta kergelt ja kavalalt virisema. Vanaema aga muigas selle peale alati, paitas koera kõrvatagust ja hüüdis teda soojusega: "Noh, mis sa jälle hädad, minu väike Pingu Vingu!" See naljakas hüüdnimi jäi kajama mändide alla ka siis, kui radadel valitses juba vaikus.
Et hoida mälestust neist soojadest sügisestest jalutuskäikudest ja vanaema heatahtlikust huumorist, sai sellele armsale metsatukale pühendatud aare. See on meeldetuletus kõigile möödujatele, et ka kõige pisemad ja hirmunud "vingumised" saab muuta soojaks naeratuseks.