[ENG] Known originally as the Tu-124A, this aircraft is a rear-engined twin-turbofan development of the Tu-124. It had completed more than 100 test flights when first details and photographs were released in mid-September 1964. The prototype was followed by five preproduction aircraft and the Tu-134 then went into series production at Kharkov. It entered international service on Aeroflot's Moscow-Stockholm route in September 1967, after a period on internal services, and was joined by the `stretched' Tu-134A in the Autumn of 1970. Production ceased in 1985 after 852 had been built.[http://www.aviastar.org/air/russia/tu-134.php]
[EST] Tupolev Tu-134 on lühimaa-reaktiivreisilennuk.
Tu-134 tootmine algas 1964. aastal, regulaarlendudega alustati 1967. aastal. Algne versioon mahutas 72 reisijat, kuid peagi järgnes pikendatud versioon Tu-134A, kuhu mahtus 80 reisijat. 1980. aastal jõudis lennuliinidele Tu-134B, mis oli esimene NSVL reisilennuk, millel lubati lennata ilma navigaatorita. Sellega vähendati meeskonnaliikmete arvu neljalt kolmele.
Tüüpilise lühimaa-reisilennukina võeti Tu-134 kiirelt kasutusele paljudes Ida-Euroopa maades.
Kuigi nüüdseks on lennuk endistest sotsialismimaadest peaaegu kadunud, on tal teatud piirkondades reisijateveos endiselt oluline osa. Mürapiirangute tõttu on Tu-134 lennud paljudesse Lääne-Euroopa lennujaamadesse aga keelustatud.
Tu-134 võib pidada ka ühte kõigi aegade ohtlikuimaks reisilennukiks, kuna 852 toodetud lennukist on aja jooksul alla kukkunud ning hävinenud umbes 69 lennukit, nendest vaid 35 on olnud ühegi hukkunuta õnnetused.
Lennuki tootmine lõppes 1989. aastal.
Aarde paigutasin just sinna, kuna olen suur lennundusfänn ning see koht tundus mulle igati kohane lennundusaarde avamiseks.
Aarde konteinerist leiad logiraamatu, pliiatsi, teritaja ning juhendi.
Palun paiguta aarde sisu nii, et peale logimist aardekarp ka korralikult sulgub.