Põlenud mõisa / Burnt mansion Mystery Cache

The earliest reports about the manor date back to 1590.

December 11, 1744 Giving Empress Elisabeth a part of the former Kirep Castle land to his Chancellor, who is in 1749, resells Charlotte Amalie von Müller (born Schilling). The latter shared Vietnam in the same year with her daughters; yet Charlotte Amalie von Müller has a little over 10 adrams.

In 1757, he sold his daughter to Gotthard Johann von Müller, a daughter who was bought by the land under the name of Greater and Väike-Väimelä a year later, with the Varbuse herd of Schumann.

Find out what Berndt Otto Rehbinder was, who had escaped Swedish racing lines between Russia and Russia in 1772. \ t

From the end of the 18th century, the manor was in the possession of the Richter. A mansion house (first one-storey) built during the Richter, and an appropriate manor house with an honor. One of the wing buildings was an interchanger, another servant's house. In 1870 the manor became the property of Löwen. From Bernard von Löwen, the landlord was nationalized in 1919 after it was visible to see how the torch was burned. In 1920, the core of the mansion remained in the agricultural school, which is set in a three-storey mansion (main building). The manor was also plundered in the 1950s.

Nowadays, the main building is used by the Vocational Education Center of Võru County.

Varaseimad teated mõisa kohta pärinevad 1590. aastast.

11. detsembril 1744 kinkis keisrinna Eliisabet osa endise Kirepi lossi maa-alast oma kantslerile krahv Bestužev-Rjuminile, kes selle 1749. aastal müüs edasi Charlotte Amalie von Müllerile (sündinud Schilling). Viimane jagas samal aastal maa oma tütarde vahel: vanem tütar sai Võru-nimelise osa, keskmine tütar Joosu- ja noorem tütar Tilsi-nimelise osa; endale jättis Charlotte Amalie von Müller veidike üle 10 adramaa.

Aastal 1757 müüs ta selle keskmise tütre mehele Gotthard Johann von Müllerile, kes kahe aasta pärast müüs ostetud maa Suur- ja Väike-Väimela nime all koos Varbuse karjamõisaga Schumannidele.

Teada on, et hiljem oli see maa ka parun Berndt Otto Rehbinderi käes, kes oli 1772. aastal põgenenud Rootsi võimu all olnud Soomest ning asunud Eestisse, kus ta sai Venemaa keisrinna Katariina II teenistusse asudes mõisa Nõo kihelkonnas, mille vahetas hiljem Väimela mõisa vastu.

Alates 18. sajandi lõpust oli mõis Richterite valduses. Richterite ajal ehitatud (esialgselt ühekorruselise) härrastemaja ning sellega kaaristu abil ühendatud tiibhooned moodustavad auhooviga mõisasüdamiku. Üks tiibhoonetest oli valitseja-, teine teenijatemaja. 1870. aastal sai mõis Löwenite omandusse. Viimaselt mõisnikult, Bernhard von Löwenilt, riigistati mõis 1919. aastal pärast seda, kui see oli jaanuaris taganevate enamlaste poolt põlema süüdatud. Mõisa ääremaad plaanistati ning jagati, 1920. aastal jäi mõisa südamik põllutöökoolile, mis 1922. aastast saadik asus uuesti üles ehitatud kolmekorruselises härrastemajas (peahoones). Tulekahju rüüstas mõisat ka 1950. aastail.

Tänapäeval on peahoone Võrumaa Kutsehariduskeskuse kasutuses.