Ma olen saanud selle kerkimist algusest saati pealt vaadata – see on olnud üks lõputu vaatemäng! Olen viis hommikut nädalas, üks käsi sooja teetassi ümber, kell üheksa hommikul siit mööda kõndinud ja vaadanud, kuidas üks hiigelmaja saab korruse korruse, aatriumi aatriumi järel. Kerkis kaks spiraaltorni autodele, kraanasid oli ehitusel vahel kaks, vahel ka viis. Kui maja üks ots paistis taeva poole kerkivat, siis teises tiivas oli käsil alles null: keldrikorrusel valati betoonpõrandat, mis andis aimu, et see maja tuleb veelgi suurem kui seni imestatud, ja kadusid mu viimased lootused, et äkki jääb ruumi ka pargile. Pargikeselegi? Ei! Kokku kerkis hiidmaja kolm aastat, valmis kolm majaosa, rakenduse leidis ka üks seni kasutamata seisnud ristmik ja kaks päeva pärast minu sünnipäeva olid uksed avatud. Kui seni oli mu kodust väikese jalutuskäigu kaugusel kaks tavalist kaubanduskeskust, siis nüüd oli kodule lähimaks Baltimaade suurim. Ma ei tea, minu meelest oli Tallinnas juba enne seda neli kaubanduskeskust liiga palju, aga no kes mina olen seda hindama – ma olen jällegi üks Baltimaade viletsamaid šoppajaid. Kui lähengi poodi, siis võtan seitse hilpu korraga proovikabiini (et ei peaks liiga mitu korda lahti riietuma), jaksan läbi käia vaid kaks poekest ja siis varisen kusagile nurka, kõik kaheksa vajaminevat asja ikka leidmata ja isu selleks korraks otsas. „Kaks saia, viis piima, üks jupp parimat suitsuvorsti“ on palju lihtsam ülesanne kui butiikidest teksade leidmine. Aga seitse päeva nädalas aardeid otsida – pole üldse probleem!
DDMM.MMMMM
Pliiats kaasa!
I’ve had a chance to observe the rise of this from the beginning – it has been one endless spectacle! Five mornings a week I have walked by, one hand holding a warm cup of tea, at nine o’clock, and watched how one huuuuuge building gets a floor after floor, atrium after atrium. Two spirals for cars rose, sometimes there was two, sometimes five cranes on the construction site. When one end of the building seemed to touch the sky, the other was on level zero: concrete floors were put down on new areas and that gave me a hint that this house is going to be even bigger than ever wondered, and I lost my last hopes for a park in the area. A teeny-tiny park at least? No! Altogether the giant monster of three parts rose for three years, one intersection that had stood pointless so far, was put into use and then, two days after my birthday, the doors were open. Until that day, there was already two shopping malls in walking distance from my home, now the closest was the biggest in the Baltics. Well, I don’t know, for me there were four shopping centres too many even before this, but then again, who am I to judge, I‘m one of the laziest shoppers in the Baltics. Even if I go shopping, I take seven items to try on (to keep undressing counts low), I can only focus on shopping for two shops before I collapse in a corner, all eight things on my wishlist still missing and no will for dealing with them. „Two buns, five milks, one stub of smoked salami” is a far more easy task than finding new jeans from boutiques. But searching caches seven days a week – no problem at all!
DDMM.MMMMM
Bring your own pen!
NB! A small but significant mistake in the English version corrected on Aug 21 2019.