EST: Minu nimi on Maria, sain oktoobris 94 aastaseks. Aastaid on palju, kuid ühte mälestust olen kandnud südames kaua. Juhused viivad inimesi kokku ja lahutavad neid. Kuid tuletavad ka meelde valusaid hetki. Oli 1941 aasta mil Pärnus varakevadel tutvusime, 1938 aastal ehitatud Suursilla lähedal. Jõevesi sillerdas, sul olid seljas lühikesed püksid ja üleskääritud käistega triiksärk. Olid just kolinud siia oma perega, kust, ei mäleta. Aga sa rääkisid armsalt naljaka aktsendiga. Ja ratas. Su uus sinine ratas lausa säras päikese käes. Olid nii uhke ja mina veel uhkem, kui naeratasid mulle ning kutsusid koos sõitma. Minul oli vanem, saksa sõjaväe ratas. Pruun, aga ikkagi ratas. Ega sellel ajal nii palju neid ju saada ei olnud!
Meie sõit kulges linnast välja, jõega paralleelselt, mööda maanteed. Tee oli pikk, umbes 6 kilomeetrit, raske sõita, sellist asfaldiga maanteed ja paralleelset kergliiklusteed nagu praegu ju siis polnud. Aga ega ma sulle ju alla ei saanud jääda. Eesti talu tüdruk, vinskest puust! Umbes seal, kus praegu on Nuka peatus, jäid sa põldude vahel äkki seisma ja küsisid, kas ma ujuma tahaksin tulla? Mul ei olnud trikood, kuid ei raatsinud ka sulle ei öelda. Pöörasid paremale jõe poole, kuid saatusel olid omad plaanid. Jõe äärde me ei jõudnudki. Minu saksa rattal tuli kett maha, umbes seal, kus on praegu su nimega mälestuskivi. Kõmpisime linna tagasi, sest aeg oli juba hiline ja minu ema õhtu peale jäämist ei sallinud. See oli ka viimane kord, kui sind nägin. Kaks nädalat hiljem kokku lepitud kohtumisele sa ei jõudnudki. Miks, seda sain alles teada nüüd. Kas sa tõesti olid üks neist? Elu tegi omad muutused ja mina sain elada õnneliku elu. Siiski ei ole sind unustanud, jätan selle kirja mälestuskivist teiselepoole teed, kuuse sisse. See on ainus, mida saan veel teha.
Maria.
ENG: My name is Maria, I got 94 years old in October. Many years have passed but there is one memory I hold dear. Coincidences bring people together and also separates them, also bring back painful moments. it was 1941 early spring, when we met in Pärnu, by the bridge built in 1938. You wore shorts and sleeves of your shirt were rolled up. You had just moved here with your family. From where, I do not remember. But you had cute accent and new blue bicycle. You looked very good and I was so proud when you asked to ride a bike with you. I had older, German military bike, brownish, but still a bike.
We rode out of town, parallel to the river, about 6 km on the road leading to Rakvere.
About where is Nuka bus stop you suddenly stopped and asked would I care for a swim. We turned right from there but destiny had its own plans. We never made to the river. Chain of my bike broke, near by the same place where is now memorial stone with your name on it. We walked back to city because it was getting late and I knew I would get in trouble at home when I´d arrive late in the dark.
It was the last time I saw you. Date we agreed two weeks later you never came. Why, I understood now. Were you really one of them?
Life made its corrections and I had a good life. But I haven´t forgotten you and I leave this letter in the spruce, opposite the street. Be carefull with crossing from stone! This is the only thing I can do.
Maria