EST
SPA (Sakala PuhkeAla) seeria tutvustab teile Saarjõe õpperada. Rada pakub vaheldusrikast loodusmaastikku Saarjõe kaunitel kallastel. Kohati põlismetsailmeline mets ja kobraste poolt kaldasse uuristatud salakäigud teevad raja põnevaks ja salapäraseks. Õpperada kopeerib suures osas Saarjõge koos oma ürgoruga, mis on kohati üle 5 m sügav ja 40-50 m lai.
ENG
The SPA (Sakala Recreation Area) series introduces you to the Saarjõgi hiking trail. The trail offers a varied natural landscape on the beautiful banks of the river Saarjõgi. In some places, the primaeval forest and the secret passages dug into the bank by beavers make the trail exciting and mysterious. The study trail largely copies Saarjõgi with its ancient valley, which is sometimes over 5 m deep and 40-50 m wide.
Rebasetüdruk
Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg.
Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel.
Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.
Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine.
Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse.
Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel.
Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana.
Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti.