Uhti, uhti, uhkesti
viisk läks Tartust Viljandi,
kaasas põis ja õlekõrs,
õlekõrs kui sääseõrs.
Ei saa üle Emajõest,
hüva nõu nüüd kallis tõest!
Viisk siis ütles targasti
oma seltsilistele:
“Otsas häda, otsas vaev:
põis on meil kui loodud laev!
Kõrs on mastiks kõlbulik,
mina olen laevnik!”
Põis aga vastas põrinal,
väga kõlav kõri tal:
“Viisu nõu on imelik:
laev ju olgu laberik!
Vaatke, kui ma veeren vees,
kohe olete ju sees!”
Kõrs siis heitis pikali,
sillakene valmiski!
Viisk nüüd hüüdis:” Sild on hea!
Mina sammun üle pea!”
Astus sammu, astus kaks,
sillakene katki praks!
Põnnadi, põnnadi hüppas põis,
naeris, mis ta naerda võis:
“Vaata, kuidas rumalad
uppusid nüüd mõlemad!”
Tõmbas ennast õhku täis
ja karplauhti lõhki käis!