Oandu loodusrada viib teid mitmetesse metsakooslustesse, siilike on oma pesa paigutanud kuusikusse.
Siilikesele ei meeldinud enda pesa, kohe üldse ei meeldinud. Ei aidanud ka see, et vanaema talle ütles, et nii on aegade algusest olnud. Siilide pesad on mõnusas paigas puujuurte vahel, vooderdatud sügiseste lehtedega. Siilikesele see ei meeldinud, vahel ajas lausa nutma, kuidas ei meeldinud. Käis siis Siilike piilumas, kuidas inimesed ehitavad, käis ka teiste teada-tuntud pesameistrite juures. Mõni neist naeris suure häälega siili mure üle, teised tundsid kaasa, kolmandad aga olid lahked õpetajad. Lõpuks sai siil endale unistuste pesa, natuke ehk erilise, kuid eks igaüks meist unistab just enda jaoks täiuslikust.