Elu pillutab meid tihti omatahtsi erinevatesse paikadesse ja nii on vahel hea sattuda väga erilistesse kohtadesse, kus veetsid enda lapsepõlve kõige õnnelikumad hetked. Lapsepõlveradade aarded tutvustavad minu lapseaja parimaid paiku.
Paala kooli sai omal ajal Olustverest jalgsi kõnnitud. Kui kooli jõudmine käis nii-öelda kella peale, siis jõudsime kenasti poole tunniga kohale. Seevastu tagasitee võttis aega kaks tundi, mõnikord kuus ka… Esimene „takistus“ teel oli raudteetamm. Praeguse lauge ülesõidu asemel oli omal ajal „muhk“. No päris tõeline muhukujuline ülesõidumägi. Eriti lõbus oli talvel – lume ja jääga muutus tee ülilibedaks. Harilikult käisime talvel kooli mitmekesi koos, ka üks õpetaja kõndis meiega. Mäest üles püstijalu ei saanud, tuli käpuli minna. Ronisime, õpetaja ronis ka, nalja ja naeru oli nabani. Teiselt poolt alla sai pepuli, mõni julgem laskis mäest alla liugu püstijalu. Loomulikult oli ülitore ronida silla alla ja seal mängida, kui aega on, minge piiluma. Kõrgetel raudteekallastel kasvavad kevadel pääsusilmad, suvel aga metsmaasikad.