(EST)
Pimestiku küla maid läbib ka nõndanimetatud Rootsi kants mille Vene sõdalased 1704. aastal Põhjasõja ajal kaitseks rajasid.
Pimestiku küla alguseks võib lugeda hetke, kui Vaivara parun Karl von Arpshofen kinkis oma toapoisille Mart Sirenile talu üksikus kohas Narva lahe kaldal. Pimestiku küla (Streigesinde) nime mainitakse esmakordselt 1850. aastal Vaivara IX revisjoni kirjetes. Vaivara X. revisjoni ajal 1858 elas külas juba neli perekonda kokku 38 inimest.
1859. aastal avastati Aaduvälja talu maadelt osaliselt säilinud muinasaegsed kivikalmed, mis kaitse alla võeti.
Peale I maailmasõda jäi külasse alles üks talu Kivisõerdi. Vabadussõja lõppedes jaotati küla maad asundstaludeks ja külla asus elama 10 perekonda.
Pimestiku küla maadelt Mummussaares leiti 1939. aastal pronksiaegne meie aladel unikaalne aasaga õõskirves.
1944. aastal aprilli algul, kui rinne Sinimägedele lähenes tuli küla maha jätta. 1943. aasta sügisest olid Wehrmacht pioneeriväeosad siin ehitanud kaitseks Tannenbergi liini, mis kulges mere äärest Mummussaarest üle Sinimägede ja sealt läbi Alutaguse soode Peipsipõhjarannikuni.
Peale Sinimägede lahinguid tuli külasse tagasi ainult viis perekonda. Tänapäeval on küla veelgi väiksem seal on neli majapidamist
(DEU)
Das Dorf hat 7 Einwohner (Stand 1. Januar 2012).[1] Es liegt wenige Meter von der Ostsee entfernt in der Nähe des bis zu zwölf Meter hohen Klints.
Die erste Besiedlung geht wahrscheinlich auf eine Schenkung des Gutsherrn von Vaivara, Baron Karl von Arpshofen, zurück. Sein Kammerjunge Mart Siren erhielt Grund und Boden in der Nähe der Narvaer Bucht, um einen Bauernhof zu errichten. Das Dorf wird erstmals 1850 als „Streigesinde“ erwähnt.
Ende des 19. Jahrhunderts entstanden an der gesamten Küstenregion Sommerhäuser, so auch zwischen Pimestiku und Meriküla. Ein Bade- und Kurtourismus am Finnischen Meerbusen begann sich zu entwickeln.
Anfang April 1944 erreichte die Front Pimestiku. Bei den schweren Kämpfen zwischen der Roten Armee und der deutschen Wehrmacht an der sogenannten „Tannenberg-Linie“ wurde das Dorf fast vollständig ausgelöscht. Nach dem Ende des Zweiten Weltkriegskamen nur wenige Familien zurück.