Teate, see aare on minu papsi mälestuseks. Tema oli see mees, keda hakati kunagi kutsuma Sealauda Valgustajaks.
Tal oli üks taskulamp. Mitte niisama lamp,vaid tõeline reliikvia, keegi olevat selle kuskilt väljamaa reisilt kaasa toonud ja see lamp oli papsi kõige tähtsam tööriist. Ilma selleta poleks sealaudas päevagi hakkama saanud.See lamp oli näinud kõike. Ükskord kukkus otse sitapatareisse ja sealt leiti ta ülesse. Teinekord kukkus jahutünni. Paps ise muigas ainult: „Pole lugu, küll see lamp veel kestab. Mind võib maha jätta, aga lambi jätke rahule.“Kui laudas tuli ära kustus, siis ei hakanud paps kunagi ootama, kuni elektrimees kohale jõuab. Ei! Ta võttis lambi ja läks ise juhtmeid näppima. Mõni kord seisis seal sea seljas, lamp vilkumas ja kirus, et „kuradi juhtmed, kes need siia pani “. Sealt ta oma nime saigi, siin külas polnud ühtki last ega naist, kes poleks tema lugusid kuulnud.
Aare on siin kuskil peidus. Aga ära venita logiraamatu otsimisega.Siin kummitab veidi.